Abjektsioon

Abjektsioon on filosoofi ja kirjanduskriitiku Julia Kristeva käibele toodud mõiste, mis tähistab kunsti juurde kuuluva subversiivse või õõnestava praktika käsitlemisvõimalust. Abjektsioon on seotud nende nähtustega, mis on domineeriva kultuurilise süsteemi poolt taunitud või talitsetud.^[1]

Kristeva ise defineerib abjektsest millenagi, "mis rikub mingit identiteeti, süsteemi või korda. Mis ei pea kinni piiridest, kohtadest, reeglitest. Vahepealsus, kahemõttelisus, segu. Reetur, valetaja, kurjategija, keda ei vaeva südametunnistus, vägistaja, kes ei tunne häbi, tapja, kes esineb päästjana..."^[2] Kristeva meelest on abjektse figuuri puhtaim näide laip, kuid abjektsus on kätketud ka deemoni, koletise, tondi või siis psühhootiliselt käituva indiviidi olemusse. Abjektne "mina" tuleb välja siis, kui piirid unustatakse, näiteks vihaolukorras. Abjektsus on justkui inimese loomalik külg.

Abjektsuse kontseptsioonist lähtuvad mitmed küsimused, mis puudutavad kehale omaste ja loomulike, kuid samas ebapuhaste protsesside integreerimist inimkogemuse tunnetuslikku tervikusse. Selline suundumus ilmneb näiteks visuaalkunstis. Seal käsitletavateks objektideks ja teemadeks võivad olla näiteks surnud keha, menstruaalveri, roiskunud toit, kõdu või ekskremendid. Illustreeritakse kehalisust ümbritsevaid tabusid.^[1]